Joonistatud revolutsioonid
Eesti Päevaleht
Näituse „Vaikne revolutsioon” kuraator Anu Juurak
Foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht
••Üks näitust läbivaid teemasid on tasapinnalise joone ja ruumi suhe. Tööd on roninud lae alla (Dan Perjovschi), akendele (Liisa Kruusmägi), põrandale (Aam Solleveld), inimnahale (Renato Garza Cervera), õhku (Ulvi Haagensen) ja korduvalt ka videosse. Kui oluliseks pead ise sellist paberilt välja murdmist? Milliseid kvaliteete selline lähenemine võiks joonele lisada?
Joone kvaliteet oleneb sisust. Peateemaks on ikkagi õhus olevad ootused, lootused ja hirmud – rõhk on sisul, mitte joonel. Dan Perjovschi joon on tahtlikult robustne, aga ta on väga tundlik tänapäeva ühiskonna probleemide suhtes.
Mis puutub paberilt väljamurdmisse, siis oli joonistamine alguses liival ja koopaseinal, alles palju hiljem jõudis ta paberile ja muuseumiseintele. Pikka aega arvati, et üks õige kunstitöö peab olema ikka lõuendile maalitud või kivisse raiutud. Joonistamine toimetas vaikse abimehena kunstnike stuudiotes, aidates kavandada ja ette mõelda nn suuri töid.
Tänapäeval on joonistamine välja murdnud oma teiste kunstiliikide abimehe rollist ja muutunud iseseisvaks kunstiliigiks. Selgub, et digitaliseeritud kultuuri „keeruline inimene” vajab vaba joonistamist enamgi kui „klassikalistesse tehnikatesse” viidud kunstiteoseid, see on hea kontrast.
No comments:
Post a Comment