Hoidkem kunstiväli radikaalsena!
Raivo Juurak
Dan Perjovschit küsitleb Reet Varblane.
Tänavuse joonistustriennaali Anu Juuraku kuraatoriprojekti „Vaikne revolutsioon” rahvusvaheliselt tunnustatumaid osalejaid on vaieldamatult rumeenlane Dan Perjovschi (1961). Tal on olnud isikunäitusi New Yorgi MoMAs, Londoni Tate Modernis, Helsingi Kiasmas, Pariisi linna nüüdiskunstimuuseumis Palais de Tokyos, Baseli Kunsthalles, Kölni Ludwigi muuseumis, Souli nüüdiskunsti muuseumis, San Francisco nüüdiskunsti instituudis jne. Ta on osalenud Veneetsia biennaalil Rumeenia esindajana ja suures kuraatoriprojektis, Berliini, Sydney, İstanbuli, Ash-Shāriqah’, Moskva ja Lyoni biennaalil, Dublini Contemporary’l, Pariisi Pompidou’ keskuses, Iisreali Petka Tikva kunstimuuseumis, Liverpooli Tate’is jne. 2004. aastal pälvis ta Fluxuse kunsti kollektsionääride Ute ja Michael Bergeri välja pandud George Maciunase auhinna.
Tallinna Kunstihoones on ta tööd väljas juba teist korda: esimene kord oli Tallinna graafikatriennaali Anders Härmi kuraatoriprojektis „Poliitiline. Poeetiline” 2007. aastal. Möödunud joonistustriennaali raames pidas Dan Perjovschi kunstiakadeemia tudengitele ka loengu.
Kuidas iseloomustate joonistamist nüüdiskunsti kontekstis?
Joonistamine on nagu inimkeel, mida kõik tunnevad. Lapsepõlves joonistavad kõik. Kui aga kultuur ja ühiskond astuvad vahele, kui hakatakse õpetama, kuidas tuleb joonistada, siis enam ei osata seda teha. Ma püüan taastada joonistamise kui loomuliku, algse, üldarusaadava visuaalse keele. Olen kindel, et joonistamisest kui visuaalsest suhtlemisvahendit loobumine on suur puudus. Eelistatakse ju fotograafiat või videot. Joonistamine ei ole mitte niivõrd kunstimeedium, kuivõrd suhtlemisvahend. Teiste kunstimeediumidega võrreldes on joonistamine märksa vabam ja vahetum, selles peitub nii palju võimalusi ja teid, kuidas ennast väljendada. Joonistamisse mahub igasugune formaat, kujutamisviis ning arusaamine. See on omamoodi kunsti inglise keel.
Kunstiakadeemias õppisin maalikunsti. 1980ndatel õpetati seda Rumeenias väga kindlate reeglite järgi, joonistada võib aga ülispontaanselt. Seetõttu valisin joonistamise kui programmilise vastuhaku maalile, jätsin teadlikult värvid kõrvale ja hakkasin lihtsustama kujundikeelt. Praegu püüan sisendada publikule, et igaüks on võimeline joonistama nagu mina, et kunst ei ole midagi hirmutavat ja koletuslikku, millest keegi aru ei saa või mida ise ei oska teha. Praegusaegne kunst ei käsitle midagi, mis oleks inimestele võõras, väga sageli on kunstiobjekt ju see, millega iga päev kokku puututakse. Kuid mõtlemise ja joonistamise kokkuviimine võttis mul kakskümmend aastat. Tahan anda edasi ideed, et formaalselt ei ole kunstnikul ja kunsti vastuvõtjal vahet: kunstis väljendatakse vastuvõtja maailma samamoodi kui looja oma. Kuidas seda just tehakse, millised ideed ja mõtted sünteesitakse, see on juba indiviidi, ettevalmistuse, treeningu küsimus.
Joonistamise kõrval olen teinud ka skulptuuri, viimasel ajal järjest rohkem fotot, sest palju ringi reisides on niiviisi kõige hõlpsam huvitavat teavet jäädvustada. Viimaste aastate jooksul on lisandunud ka ajaleht kui meedium: kasutan ajalehte alusmaterjalina, aga ka toimetan seda joonistuse abil, lisan pilte ja tekste. Armastan ajalehte kui sellist: teksti ja fotode kooslust, lay-out’i. Viimase kahekümne aasta jooksul olen kord nädalas teinud väljaandele 22 päevakajalise joonistuse.
Kas on ka oluline, mis ajaleht see on? Kas see on sisuline dialoog või vormiline mäng?
Kasutan peamiselt mainstream’i väljaandeid ja eelistan, et tekstid on keeles, millest ka aru saan. Minu lisandused on seotud ajalehe sõnumiga. Rohkem olen huvitatud poliitika ja sotsiaalia lehekülgedest, aga kui saan keelest aru, siis kuuluvad mu huviorbiiti ka kohalikud uudised. Ükskõik kuhu ma ka ei satu, ikka leian kattuvaid uudiseid ja käsitletavaid teemasid. Mulle meeldib trükitud meedium, teksti, pealkirja ja sisu ning pildi seos, see annab märksa rohkem kui vaid tekst. See on omamoodi metakommunikatsioon. Paberkandjal ajalehed on midagi muud kui võrguväljaanded, materiaalsus tähendab palju. Ajaleht on midagi, mis on jääv täna ja ajutine homme. Minu eesmärk on luua uus kontseptuaalne tervik.
Olete kasutanud ühe eneseväljendusvahendina otse seinale tehtud joonistust juba üsna pikk aega.
Seitseteist aastat: esimest korda joonistasin otse seinale New Yorgis 1995. aastal, kui olin seal Artslink’i stipendiumiga. Tollal olin vaese riigi vaene kunstnik, mitte keegi ei maksnud tööde transpordi eest ja nii ei jäänud mul muud üle, kui teha kogu näitus kohapeal otse galerii seintele. Otse seinale joonistamine on tegelikult vabastav tegevus.
Olete muutnud paigalseisva, liikumatu meediumi nagu kunst millekski liikuvaks, ajaliseks, performatiivseks.
Isegi kui vaataja ei näe mind joonistamas, on mu joonistamisviis performatiivne. Joon, mille seinale tõmban, on pigem võitlus seina allutamiseks kui esteetilise kujundi loomine.
Kas teil ei ole kahju sellise loomisviisi ajutisusest: originaalne, unikaalne kunstiteos püsib ainult näituse aja, hiljem kaetakse sein taas värviga, ainus, mis jääb, on foto- või videodokumentatsioon. Teil ei teki ju esinduslikku portfooliot.
Mul on minu kontseptuaalsed ajalehed, kunstnikuraamatud. Vihkan mõtet, et ainult rikkad inimesed saavad osta mu originaaljoonistusi, seetõttu eelistan tiražeeritud kunstnikuraamatuid, joonistusplokke, mille iga soovija võib kümme euro eest endale soetada. Osa mu kunstist on ajutine, eriline, performatiivne, isegi show’lik, teine osa püsiv.
Kas mõni teie otse seinale tehtud joonistus, monumentaalne teos on kusagil ka alles hoitud ja sel viisil muudetud arhitektuurilisandiks?
On vaid üks juhtum, seda võib nimetada isegi mu poliitiliseks otsuseks: mu seinajoonistus jääb Praha tehnikaraamatukokku loodetavasti igavesti. Minu teos jääb raamatukokku, muuseumidest on need läinud. Kuid institutsioonid võivad osta mu märkmikke, kuhu olen teinud eeltöid, visuaalseid märkmeid.
Väga kaval, sest märkmik on ju ka kunstiobjekt, mida saab osta ja müüa.
See on mu loomeprotsessi jäädvustus ja andmebaas. Märkmik ongi tegelik teos, ideetekkimise ja arenemise jäädvustus, monumentaalne seinajoonistus on vaid selle väljund.
Nimetage mõni esinemispaikadest, mis on kas seinaspetsiifika või ruumi vaimse atmosfääri mõttes olnud eriline väljakutse. Millest see on sõltunud?
Mõnikord on inimesed olnud hästi kenad, sein aga mitte kõige parem, mõnikord on sein olnud supersobiv, aga muud tingimused mitte nii head. Oma karjääri algul tuli mul sageli leppida koridoridega, ka Veneetsia biennaalil esmakordselt esinedes oli mu töö väljaspool kunstisaali. Aga tegelikult see meeldis mulle, sest kunstile peab olema allutatud kogu hoone, mitte ainult esindussaal. Ka Tallinna Kunstihoones eraldati mu töö tarvis suure saali pikk sein, aga alustasin juba fuajees. Minu joonistused ei ole „valge kuubi” kunst. Mulle meeldivad kunstiinstitutsioonid, muuseumid, galeriid, sest need on viimased mõtlemisesaared, sootsiumi vaimne vahetuskaup. Olin esimene kunstnik, kes võttis New Yorgi MoMAs oma kunsti tarvis kasutusele suure fuajee, Donald B ja Catherine C Marroni aatriumi. Pärast mind hakkasid paljud kunstnikud seda kasutama. Varem oli seal eksponeeritud vaid mõni Cy Twombly maal nagu iluasi seinal, see ei toiminud projektipaigana. Nüüd on seal nähtud isegi tegevuskunsti. See on väga kaval otsus, sest kõik, kes tahavad MoMAsse minna, peavad sealt läbi minema.
MoMAs teostasite oma töö publiku silme all sõna otseses mõttes tegevuskunsti aktina. Kas teile meeldib avalik esinemine?
Ma tohtisin oma tööd teha vaid siis, kui muuseum oli lahti. Kui oleksin tahtnud jääda pärast sulgemist, oleksin pidanud ise selle eest maksma. Neil on väga kindlad reeglid. Tegelikult ma vihkan publiku silme all joonistamist. Inimesed on kannibalistlikud: nad on valmis su koos karvadega nahka pistma, piinavad kõikvõimalike küsimustega. Mulle meeldib suhelda ja inimestega rääkida, aga vaid siis, kuid ollakse tõesti huvitatud sellest, mida ma teen. Mõistan kunstiteose valmimisprotsessi võimsust, huvilistega olen seda alati valmis jagama, aga suures koguses on see väsitav. Üldiselt meeldib mulle olla ruumis üksinda, lugeda lehte, mõelda ja siis jätkata oma joonistust.
Kui palju olete teose ainese valikul mõjutatud konkreetsest paigast?
Mu teosed ei ole kohaspetsiifilised, kuid püüan lähtuda nii palju kui võimalik ajast ning sotsiaalsest aktuaalsusest. Näiteks Tallinna puhul ei saa ma mööda Obamast, olümpiamängudest, aga ka Läänemerest, see kõik on kokku üks suur pakett. Mina Tallinnas, Baltimaad, Euroopa, kogu planeet.
Dan Perjovschi subjektiivne vaatepunkt maailmale just siin ja nüüd. Kas see tähendab, et te ei mõtle varem valmis, mida teete, et see kujuneb just selles paigas ja tegemise käigus?
Üks mu allikatest on meedia: televisioon ja ajalehed. Teine, sugugi mitte väiksema tähtsusega on istumine ja vaatamine, mis toimub, kuidas inimesed käituvad, mis neil on seljas jne. Kolmas on rääkimine, kohalike inimestega vestlemine. Töö kujunebki kolme allika kooslusest. Iga kord on mul peamine teema, mille ümber hakkavad hargnema allteemad: praegu on see kriis – majanduskriis, aga ka sellest kujunenud moraali- ja psühholoogiline kriis – ning olümpiamängud. Sellele lisanduvad spetsiifilised teemad nagu postsotsialistlik elu jne. Ma ei ole uuriv kunstnik, ma ei tee uurimistööd, sest selleks peab vähemalt pool aastat kohapeal elama. Mina tulen oma varasema teadmiste pagasiga, juba valmis joonistustega ja avastan kohapeal midagi uut.
Kas on vahet, kas töötate Tallinnas, New Yorgis, Méxicos või Hongkongis?
Ikka. Igas paigas kontsentreerun millelegi, mida sellest piirkonnast varem tean: Méxicos USA ja Mehhiko suhetele, Tallinnas postsotsialistlikule olukorrale, eelkõige kultuuri-, kunstivälja peale mõeldes. Kõikjal, kuhu lähen, ühendan midagi, mis on ühine, ja midagi, mis on just sellele paigale omane, või arvan, et on. Kõikjal üle maailma kantakse T-särke, isegi kirjad nende peal võivad samad olla, aga tähendus oleneb ikkagi kontekstist. Alati on midagi, mida ma kas ei tea või ei mõista või mis mõne aja pärast on sootuks teistsuguseks kujunenud: näiteks, kui kujutan Tallinnas eestlaste ja venelaste suhteid, kuid paari aasta pärast loen sootuks teistsugustest suhetest. See on ka üks põhjus, miks teen n-ö ajutist, ajalist kunsti. Mida enam millestki tean, seda keerulisem on seda edasi anda, sest järjest rohkem kihistusi tuleb esile. Ajutisuse puhul saan sama temaatika juurde naasta: kümne-viieteist aasta pärast võin ju Tallinna Kunstihoonesse teha uue, teistsuguse, praegusi arusaamu revideeriva projekti.1990ndate algul kuulusin Rumeenias intellektuaalide hulka, kes pooldasid tulihingeliselt kapitalismi.
See oli tollal ju normaalne, sest sotsialistlikku süsteemi peeti vasakpoolseks, mis on õige ja samas vale, sest ametlik ideoloogia ei toiminud tegelikkuses.
Ei koolis ega ka ülikoolis ei õpetatud meile marksismi, meie õppisime vaid Rumeenia rahvuslikku kommunismi. Minust sai elav ja mõtlev kunstnik alles kapitalistlikes tingimustes, kapitalism on aga suunanud mind järjest vasakpoolsemaks. Sealjuures ma ei usalda vasakpoolsust, sest kuigi teoorias on kõik ilus, ei ole see tegelikkuses ennast õigustanud. Kui vaadata mu joonistusi, siis on seal selgelt näha ka mu vaated ja nende teisenemine: 1990ndate algul kritiseerisin sirpi ja vasarat kui sotsialistliku korralduse sümbolit, nüüd järjest enam eurot kui kapitalistliku koosluse sümbolit. Ka ainestiku kitsam temaatika on muutunud.
Kui palju te ise ennast joonistamisprotsessi ajal kontrollite? Kas ja millisel määral tuleb rääkida enesetsensuurist?
Kuna ma kasutan grafitilikku väljendusviisi, siis on väga lihtne muutuda linnamässajaks – urban guerilla’ks. Olen selle suhtes ettevaatlik. Ma ei taha skandaali, tahan arusaamist ja kaasamõtlemist. Loomulikult nõuab see enesetsensuuri. Väga lihtne on kedagi solvata. Samas teen kõik, et mu joonistus ei oleks kastreeritud. Kui võrrelda näiteks Tallinna Kunstihoonet ja New Yorgi MoMAt, siis on Kunstihoone publik ilmselt spetsiifilisem, kuulub kunstimaailma ja seetõttu saan siin olla märksa vabam kui MoMAs, kus käib hästi palju erinevat rahvast, igaüks astub sinna sisse. Mulle ei ole kunagi öeldud, mida ma tohin ja mida ei tohi kujutada. Aga Moskvas ja Ash-Shāriqah’s küsisin oma kuraatoritelt nõu, sest pidin neid kaitsma. Mina võõramaalasena võisin ükskõik mida teha. Moskvas puudutasin religioosset temaatikat, kuid ei rünnanud seda. Mida mõtlesid Pussy Rioti kunstnikud, kui ründasid õigeusu kirikut? Et neil silitatakse pead ja neid kiidetakse? Ma ei ole sellise kunsti vastu: ühiskonna tolerantsipiire tuleb pidevalt kompida, see on ju demokraatia alus, aga pole vaja ka imestada selle üle, kuidas ühiskond sellele vastab. Ma toetan Pussy Riotit oma joonistustes, kuid hindan märksa enam sellist laadi väljaastumist, nagu tegid Peruu kunstnikud, kes pesid pealinna tänaval avalikult riigilippu. Ei saa arreteerida kedagi, kes peseb midagi, arreteerida saab põletamise, hävitamise eest. Püüan oma kunsti teha just sellisel viisil, et jääks mõtlemis-, arutamisruumi.
Kui palju on sellisele hoiakule aidanud kaasa teie Rumeenia taust?
Olen näinud sotsialismi kokkukukkumist ja kapitalismi kriisi. Eks sellest tulene ka iroonilisem, ambivalentsem pilk. Avastasin Tallinnas ühe kaubamaja reklaamis päikesekujutise kaubakärus – milline iroonia! Seda mõistavad vaid postsotsialistlike maade inimesed. Või kas või seda, et Tallinna Vabaduse väljakul asuvad pangad: pangad vabaduse platsil!!
Kord juhendasin Kuubas Tania Bruguera kutsel töötuba. See oli huvitav kogemus, sest sealsed noored kunstnikud suhtusid oma ühiskonda väga kriitiliselt. Kuna mul on Ceauşescu aja kogemused, siis püüdsin neid vaos hoida, sest ei võinud ju teada, kes kahekümnest inimesest võis olla salateenistuse agent. Mina lähen koju, neil tuleb probleeme. See ei ole kastreerimisküsimus, see on lahinguvälja küsimus. Ma eksperimenteerin piiri peal.
Kust läheb kompromissi ja mõistliku enesetsensuuri piir?
Ma olen vastutustundlik kunstnik või vähemalt ma püüan seda olla. Ma ei taha tekitada segadust, vaid luua arutlusele pinnast. Ühe ilusama määratluse oma kunsti kohta kuulsin ühelt Sidney näitusekülastajalt, vanemalt naiselt: lõpuks ometi üks intelligentne grafiti. Ma ei karda sõna „intelligentne” või „intellektuaalne”. Vaatamata sellele, kuidas mu joonistused välja näevad, ei osata n-ö massimeedias nendega midagi peale hakata, need ei ole küllalt karikatuurid, koomiksid, aga need seostuvad koomiksi, grafitiga ja just seetõttu kommunikeeruvad mitmel tasandil: galeriis, tänaval, ajalehes, T-särgil.
Igaüks, kes tahab endast jälge jätta, peab teadma, miks ta seda teeb. Lihtsalt lahe olla pole küllalt. Grafiti on huvitav valdkond: avaliku ruumi tagasivallutamine, endale vabaduse võtmine on suurepärane seisukoht. See on aktiivne sekkumine avalikku ruumi. Rumeenias on grafitid seadusega keelatud. Kui totalitaarne režiim kukkus kokku, kirjutasid inimesed seintele „vabadus” ja teisi oma seisukohti väljendavaid sõnu. See oli vabadusvõitluse osa. Imestan, kuidas nüüd seda enam ei mäletata. Ka praegu tuleb tunnustada ja kaitsta inimeste eneseväljendamise vabadust.
Te olete rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, aga jäänud elama ja töötama Rumeeniasse. Miks?
Kui režiim vahetus, olin juba keskealine. Ilmselt oleksin mujale läinud, kui oleksin noorem olnud. Pärast uue korra kehtestamist olime abikaasaga mõlemad hästi hõivatud: kui vaadata mu tollast CVd, siis sellal ei leia seal näitusi, olime tänaval ametis uue korra eest võitlemisega. See oli vaimustav aeg, just siis hakkasin tegema kaastööd meediale, sest esimest korda sai trükkida just seda, mida ise tahtsime. Lia õppis veel kunstikoolis. Kui see oli möödas ja meil hakkas tulema järjest rohkem näitusi välismaal, keskendusime rahvusvahelisele areenile. Ühel momendil sai aga selgeks, et meie koht on Rumeenias, sest ikka veel puudus uute kunstiinstitutsioonide võrgustik, nüüdiskunstiväli ei toiminud nii, nagu oleks pidanud. Rumeenia kunstielu vajas demokratiseerimist. See võttis kümme aastat, aga siis olime juba liiga vanad, et kuskil mujal alustada.
Rumeenias olete teinud suure hulga projekte väikestes kohtades kõikjal üle riigi.
See oli eelkõige mu abikaasa Lia initsiatiiv. Meie Bukaresti kesklinna ateljeest sai 1990ndatel avalik platvorm, sest tollal ei korraldatud galeriides ja muuseumides kunstnikega kohtumisi, artist talk’e. Meie ateljee toimis avaliku institutsioonina kõrvuti Rumeenia Sorosi kunstikeskusega. Uued kunstihoiakud, -mudelid, -meediad ei juurdunud Rumeenia kunstiellu eriti kergesti. Püüdsime ehitada üles rahvusvahelises kontekstis toimivat nüüdiskunstivälja, aga sellest ei tulnud midagi välja, vastasseis oli liiga suur. Praegu on sellest ajast alles vaid mõned kataloogid, aga Bukarestis võiks olla nüüdisaegne Kunsthalle. Küsimus ei olnud selles, et oleksime võidelnud ühe, propagandistliku kunstimudeli või uue meediumi eest, me aktsepteerisime mitmeid kunstimudeleid ja väljendusviise. Vaatamata bürokraatiale, püüdsime luua nüüdiskunsti arhiivi ehk siis keskust, kus oleksid koos nii dokumenteerimine, säilitamine kui ka uue kunsti produtseerimine, analüüsimine. Püüdsime seda hoida formaadis, mis on vaba etableerumisest ja liigsest institutsionaliseerumisest, mis toimib alternatiivse kunstipraktikana. Me ei piiranud ennast rumeenia kunstiga, meid huvitas kunst, mitte selle rahvuslik väljendus. Tollal, aga oleme ausad, ka praegu ei ole Rumeenias piisavalt rahvusvahelist kunstiteavet – katalooge, ajakirju, raamatuid. Kunstikoolidel ei jätku selleks praegu raha.
Internet on sootuks teine asi: interneti abil ei saa kunstile lähedale, see lükkab pigem eemale. Internetis saab kätte vajaliku, huvitava teabe, kuid see hoiab sind eemal, ei kutsu sisse, arutlusse, mõistmisse. Ma armastan internetti, selle abil võib alati olla ühe klõpsu kaugusel maailma rikkamast raamatukogust, kuid oleme 25 aasta jooksul adunud, kui lihtne on seal kaotsi minna.
Kuidas iseloomustate praegust Rumeenia kunstimaailma?
See on kulgenud nonprofit’ist profit’iks nii nagu ülejäänud Ida-Euroopaski. Kui saime kolleegidega kakskümmend aastat tagasi kokku, siis rääkisime vabadusest, nüüd räägime rahast, karjäärist, kunstikogudest. Rumeenia kunstiväli on väga energeetiline, kommertsiaalses mõttes edukaski, paljud Rumeenia kunstnikud on esindatud mainekate New Yorgi, Berliini, Pariisi, Londoni galeriide poolt. Võib leida huvitavaid kunstnikupositsioone, eelkõige noorte ja keskealiste kunstnike puhul, ilmub tõesti hea kriitiline vasakpoolne väljaanne Idea. See on elav kunstiväli, kuid meil puudub institutsionaalne süsteem. Edu on saavutatud peamiselt individuaalses mõttes või siis gruppidena. Isiku pinnal võideldakse ka nüüdisaegse institutsionaalse terviku eest. Aga kommertslikkus tungib peale: seda võib näha juba kunstikoolis, kui tudengid arvestavad juba esimesest kursusest peale sellega, millist kunsti on võimalik müüa, millist mitte. 1990ndatel oli tegevuskunst väga populaarne: see oli radikaalne, odav, vahetu. Nüüd ei tunta selle vastu enam huvi. Ainult moodne tants on au sees: see valdkond on praegu Rumeenias intellektuaalses mõttes üks huvitavamaid, neile lisaks ka feministlik liikumine. Kuna visuaalses kunstis on vähe kriitilist avalikku arutelu, siis nii mõnigi, iseäranis noorem kunstnik teeb nn poliitilist kunsti, mis sobib biennaali-, triennaaliformaati. Nad on superosavad, suudavad luua superhäid kujundeid, aga selle taga ei ole mõtlemist, see on pinnapealne kunst. Nad pole kunagi sotsialismi kui sellist kogenud, aga teavad, et see temaatika müüb. Muidugi tekib aeg-ajalt huvitavaid algatusi, kuid kahekümne aasta jooksul olen näinud neid tulemas ja siis kadumas.
Kas see on tingitud toetussüsteemi puudulikkusest?
Mitte üheski Rumeenia linnas ei ole ühtegi institutsiooni, mis toetaks tõsiselt aktuaalset tõsist nüüdiskunsti. 1990ndail tuli kunsti toetusraha Sorosilt, nüüd toetavad seda välispangad: Unicredit, Erste Bank. Oleme liikunud avatud ühiskonnast pankade ühiskonnani, aga sellist teed mööda on läinud kogu maailm. Võtame mõne suure rahvusvahelise kunstisündmuse, näiteks „documenta”, ja vaatame kunstnike ning neid esindavate galeriide nimestikku. Asi on kohe väga selge. New Yorgi Uus Muuseum oli loodud alternatiivina MoMA-le, kuid poolteist aastat pärast avamist eksponeerivad nad erakollektsioone. Veneetsia biennaal avatakse pisut varem kui Baseli kunstimess, et biennaalikülalised saaksid minna kunstimessile. Veneetsia biennaali kuraatorinäitus on Baseli proloog. Kuraatorid käivad kunstnikke ja töid otsimas messidelt. Nad ei vali kontseptsioone, vaid kujundeid. Biennaalid ja triennaalid, kus tahetakse sellele süsteemile vastu astuda, kukuvad läbi, nii nagu oli see tänavuse Berliini biennaaliga, sest kui tuua aktivismi taktika „valgesse kuupi”, muutub see tahestahtmata kitšiks. Kuid Berliini biennaali kuraatorid vähemalt püüdsid midagi teha. Me peame hoidma kunstivälja radikaalsena.
Kas teid võetakse pikale rahvusvahelisele karjäärile vaatamata, kui Ida-Euroopa kunstnikku? Kuidas suhtute sellesse?
1990ndate keskel olin sellele vastu: ma ei tahtnud olla lahterdatud ei Rumeenia ega ka Ida-Euroopa kunstnikuna, aga nüüd see mind ei häiri. Olen jõudnud meelerahuni: kui mind tahetakse käsitleda ühel või teisel viisil, olgu pealegi, sest see on ju tõsi.
No comments:
Post a Comment