Seekordse Joonistustriennaali teema on Dialoog.
Triennaali näitusteprogrammi ja seminari eesmärk on välja selgitada:
• Kas joonistus kõnetab? Keda? Kuidas? Miks?
• Millised on publiku ootused joonistuspõhisele kunstile?
• Kas joonistustriennaal suudab tekitada dialoogi tööde ja publiku vahel
(inspireerida piltides mõtlema) või toimub see sündmus ainult tegijate
rõõmuks, erialainimeste ringis?
Joonistus on osa mõtteprotsessist nagu kirjutaminegi, loominguline
otsing. Meie arvates on sellel eeldus kujuneda suurepäraseks mõtete
vahetamise ja arendamise vahendiks. Neljanda joonistustriennaali eesmärk
on vaadelda just seda potentsiaali tavaliselt rohkem kunstnike töövahendina
tuntud väljenduse, joonistamise, juures. Kunstnik vahetab joonistades
mõtteid iseendaga, aga ka juba nähtud, teistelt kunstnikelt teada olevate
joonistusviisidega. Niisugust mõttevahetust võib arendada mitmekülgseks
dialoogiks. Lähemalt analüüsides saab esitada sisemisi arenguid. Olemuselt
protsessuaalne joonistus kutsub juba loomu poolest kaasa mõtlema.
Joonistuse, nagu ka teksti, etenduse või mõne muu loomingulise avalduse
toimimiseks on vaja vähemalt kahte osapoolt: autorit ja publikut. Ilma
vastuvõtja kohalolu ja tegevuseta ei jõua sõnum kohale. Kunstile omane
kujundik ja lünklik keel eeldab intellektuaalset panust ka vaatajalt, ergutab teda
kaasa mõtlema ja kaasa töötama.
Dialoogi toimumist võivad takistada mitmed tegurid nii sõnumi saatja kui ka
vastuvõtja poolelt. Kokkuvõtlikult võib need liigitada suutmatuseks dialoogi
astuda ja suutmatuseks dialoogi pidada. Mõlemat võivad põhjustada kõne-
või kuulamisoskuse puudumine; teadmatuse, oskuste, aja ja ressursside
puudumine; võimetus, oskamatus või hirm ebaõnnestumise, ebaselguse või
vääritimõistmise ees.
Miks ei julge või ei taha osa võimalikust publikust näitusele tulla? Kas eeldusel,
et nad ei mõista näituse pildi- või kujundikeelt? Või ei huvita neid käsitletavad
teemad? Kas nad kardavad riski suhestuda valusate teemadega või oma
teadmatusega?
Kuidas kontrollida, kas näitusel toimub dialoog? Kuidas dialoogi esile kutsuda
ja juhtida? Publiku kaasa mõtlema meelitamiseks kasutatakse kunstis
erinevaid tehnikaid - ka vastuolulisi ja väljakutsuvaid. Jälgitakse
avaldusi külalisteraamatus, korraldatakse kohtumisi kunstnikega,
giidituure, loenguid, töötubasid ja teisi harivaid üritusi. Kaasatakse ka nn suhestuvat
esteetikat, milles publik kaasatakse kunstiteose tekkeprotsessi. Mõnel juhul astub publik
kunstnikuga, ja isekeskis, dialoogi otsekohe ja kohapeal, mõnel teisel juhul
ajapikku ja kaudselt. Või enne kunstiteose valmimist, mõjutades otseselt selle
tekkeprotsessi, ehk hoopis kunstitegevuse või teose kujunemisprotsessis osaledes.
Kas õnnestunud kunstinäitus on see, mis kutsub esile uusi mõtteid, avab uusi
teemasid ja ärgitab loovust? Kas need peaksid avalduma vaataja individuaalses
arengus või saaks korraldada ka avalikke arutelusid ajakirjanduses? Kas näituse
õnnestunud tagasiside peaks avalduma märgataval kujul kohe, või võiks see
jääda ka varjatuks, ilmnedes mõtlemise ja tegude muutustes alles teatud aja
möödudes?
Kas tuleks rääkida seda, mida kuulda tahetakse, ja joonistada seda, mida näha
tahetakse? Või tekitada joonistades hoopis edasisi mõtteid ja vajadusi selles
osas, mida vaadata võiks? Kas kunsti võiks võrrelda ajakirjandusega? Kellele
seda rohkem vaja on, kas lugejale (vaatajale) või autorile?
Millised on joonistuse kui iseseisva loomingulise väljendusvahendi püsimiseks
ja arenguks vajalikud eeldused? Kas projektide rahastus, joonistuse
meediumit kasutavad kaasaegse kunsti näitused, joonistuse teemat käsitlevad
publikatsioonid, artiklid, joonistuskateedri püsimajäämine kunstiakadeemias
või kunstiakadeemia püsimajäämine?
Kõigile neile ja teistele seonduvatele küsimustele ootame vastuseid
joonistustrienaali kuraatoriprojektidelt ja üksikesinejailt.
Kunstihoones on Anu Juuraku kuraatoriprojekt VAIKNE REVOLUTSIOON.
Ta kirjutab oma lähtetekstis:
Joonistamise tagasitulekut sõltumatu ja iseseisva meediumina on
kunstimaailmas kutsutud „vaikseks revolutsiooniks”, mis algas 1960-datel,
kui kukutati kunstiteose kavandamise ja (õilsasse tehnikasse viimise ehk)
lõpetamise diskursus. See muutus on asetanud joonistamise meetodi nii
kunstiteose kui näitusetegevuse dekonstrueerimise keskpunkti ja näidanud
teed, kuidas kunsti võiks mõista. Kunstnikud on alati hinnanud joonistamises
seda, et joonistus pole kunagi valmis ja et see väljendab tegemise protsessi
ennast.
Elame muutuste ja määramatuse ajastul. Näitus Vaikne revolutsioon tegeleb
lootuste ja painete teadvustamisega nii ühiskondlikul kui personaalsel tasandil,
analüüsib ja demüstifitseerib psühholoogilisi ja semiootilisi mehhanisme.
