19.9.12

SÜNDMUSED, MIS VEEL AVATUD: Kes-Mis? Millal? Kus? (Viinistu kunstimuuseumi näituse lahtiolekuaega on pikendatud 29. septembrini!!!)


Tallinna IV Joonistustriennaal, 2012, Tallinn 4th Drawing Triennial


23.08.–11.11. -- Eesti Kontserdi galerii (Estonia pst 4), JOONISTUSKUNSTI VARASALVEST /DRAWING TREASURES, Mart Lepp collection:  
Jüri Arrak, Herald Eelma, Jarõna Ilo, Virge Jõekalda, Andrus Kasemaa, Jüri Kask, Elmar Kits, Endel Kõks, Silvi Liiva, Ülle Marks, Raul Meel, Peeter Mudist, Naima Neidre, Jaanika Peerna, Priit Pärn, Tiit Pääsuke, Uno Roosvalt, Johannes Saal, Martin Saar, Ülo Sooster, Vive Tolli, Maria-Kristiina Ulas, Peeter Ulas, Valeri Vinogradov, Mare Vint, Tõnis Vint.



21.08.–16.10. -- Munkadetagune torn (Müürivahe 58), JOONISTUSE HÄÄL / VOICE OF DRAWING, curator Loit Jõekalda.  
Henriette Tugi-Nuusberg, Eve Viidalepp, Tarmo Roosimölder, Kaie Karolin, Niina Freiberg, Margit Kreeman, Teet Laur, Tõnis Luik, Kaur Matiisen, Siim Otsa, Heikki Saabas, Kristiina Tigasing, Annika Tihamets, ILLIMAR PAUL.



22.08.–24.09. Kullo galerii (Kuninga 6), DIALOOG / DIALOGUE, curators: Inga Heamägi ja Loit Jõekalda.
STASYS EIDRIGEVICIUS (Poland), LIZZIE FISH (UK), EUGENIA GORTCHAKOVA (New Zealand), SERGEI PŠHIZOV (Russia), ASYA SUKMANOVA (Russia), Herald Eelma, TIIA ELKEN, Inga Heamägi, EERO IJAVOINEN, AIVAR KURVITS, Priit Kõiv, ADO LILL, TÕNIS LUIK, LEILI MUUGA, ANNA LIHHODEDOVA, Enno Ootsing, KADRI PLOOM, Reti Saks, Feliks Sarv, Kuzja Zverev, VIVE TOLLI, Kelli Valk, MART VALMET (Estonia).



25.08.–29.09. -- Viinistu kunstimuuseumi Tünnigalerii ja Kabel. Piir, lävi ja rada / Boundary, threshold and trace: Britta Benno, Ines Erlemann, Ulvi Haagensen, Jarõna Ilo, Kaija Kesa, Kaili-Angela Konno, Maiu Mooses, Evelyn Müürsepp, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu, Jaanika Peerna, Laura Põld, Lembe Ruben, Alide Zvorovski, Helen Tago, Siiri Taimla, curator Margot Kask.



25.08–29.09. -- Viinistu kunstimuuseumi konverentsisaal ja galerii. Joonistuse hääl / VOICE OF DRAWING:
EVE EESMAA, JÜRI KASK, CORNELIA KOTTO, INGE KUDISIIM, PIRET MILDEBERG, TIIU KIRSIPUU, TÕNIS LAANEMAA, ILME RÄTSEP, KRISTA SIMSON, MARILIIS TAMMI, LIIS TEESALU, TUULIKI TOLLI, AILI VAHTRAPUU, ANNA.MARIA VAINO, EINIKE LEPPIK,  
CARL-ROBERT KAGGE, OVE-KUTH KADAK (Estonia), KIM MASSEY (Korea /USA), drawings of the workshop of ANGELA ROBERTS (UK), curator LOIT JÕEKALDA



26.08–25.09. – Galerii Metropol (Vana-Kalamaja 46, Tallinn), HULLU KALA MAJA, curator Mari Prekup.
BRITTA BENNO, KATRIN PIILE, REMO RANDVER, TAAVE TUUTMA, STEVE VANONI, GRISLI SOPPE



Galerii 6² (Vana-Kalamaja 46), MÕNUPRINTSIIP -- Meeland Sepp ja Mari Prekup



30.08.–22.09. – Illustratsioonigalerii (Pikk 73), AIVAR JUHANSON, EVI TIHEMETS



05.09.–19.09. – Plate torn (Suurtüki/Laboratooriumi nurk),  Leonhard Lapin (E–R 10-12 + 18-21; L–P 12-18)





 

VIDEOPEEGELDUS: Piir, lävi, rada. Viinistu kunstimuuseumi tünnigaleriis ja kabelis. Näituste avamised 25.8.12.


14.9.12

VIDEOPEEGELDUS: Disaini ja Arhitektuurigaleriis: "JOONISTAMINE – VABADUS" näituse avamine & Jaanika-Laura-perfomance ning keldrisaalis "JOONISTUSE HÄÄL" 23.8.12

23.8.12 

Disaini ja Arhitektuurigaleriis

Maria-Kristiina Ulase kureeritud "JOONISTAMINE – VABADUS" näituse avamine & Jaanika_Peerna-Laura_Kvelstein-perfomance ning keldrisaalis Loit Jõekalda kureeritud "JOONISTUSE HÄÄL" näituse avamine.


Video: Tanel Rannala & joonmeedia.blogspot.com

8.9.12

Joonistustriennali žürii valis diplomite ja auhindade saajad


Tallinna IV joonistustriennaal, august-september 2012
Auhindade nominentideks olid kõik näitustel osalejad.
20 näitusepaigas Tallinnas ja Viinistul osales 215 kunstnikku 22 maalt.

------------------------------------------------------------------------------------


Tallinn 4th Drawing Triennial, August-September 2012
215 artists from 22 countries participated in exhibitions at 20
galleries of Tallinn and Viinistu.

Jury:
*       Loit Jõekalda, Vappu Thurlow, Marje Üksine (Estonia), Simon Downs,

Angela Rogers (UK), Yelena Shipitsyna (Russia)

11 diplomas:
*       Eugenia Gortchakova (Germany)
*       Ulvi Haagensen (Estonia)
*       Takafumi Ide (Japan)
*       Jarõna Ilo (Estonia)
*       Aime Jürjo (Estonia)
*       Ülle Marks (Estonia)
*       Feliks Sarv (Estonia)
*       Asya Sukmanova (Russia)
*       Klavs Upaciers (Latvia)
*       Aili Vahtrapuu (Estonia)
*       Dan Perjovschi (Romania)


5 awards:
*       Kadi Pajupuu+Marilyn Piirsalu (Estonia)
*       Jaanika Peerna (Estonia / USA)
*       Victoria Pitirimova (Russia)
*       Tomiyuki Sakuta (Japan)
*       Liis Teesalu (Estonia)



MEEDIAKAJASTUS: 'Jalutuskäik kesk triennaalijoonistusi', Nicolas Boldych, Eesti Kultuurileht SIRP, 6.9.2012

Nicolas Boldych06.09.2012


















Tallinna joonistustriennaali näitus „Manu propria” Draakoni galeriis 7. – 18. VIII, Hobusepeas 15. – 27. VIII ja Munkadetaguses tornis kuni 15. IX, kuraator Loit Jõekalda. Draakoni galerii kunstnikud Jüri Arrak, Mikk Freiberg, Tarmo Roosimölder, Mare Vint (Eesti), Ciprian Ciuclea (Rumeenia), Mattias Fagerholm (Rootsi), Jaak Poom (Rootsi/Eesti), Amanda Robins (Austraalia), Glory Tacheenie Campoy (USA), Sarah Lüdemann (Saksamaa) ning Hobusepeas triennaali laureaadid Naima Neidre, Angelika Schneider, Marje Üksine (Eesti), Joseph Lawrence James (Soome/USA), Sol Kjøk (USA, Norra), Ahmed Modhir (Rootsi/Iraak), Ji Xin Song (Hiina), Jiři Štamfest (Tšehhi). 
Siiri Taimla näitus „Töö ja pere” 1galeriis kuni 9. IX.
Tallinna joonistustriennaal, mille näitused on jagatud linna galeriide vahel (Draakoni ja Hobusepea galerii, 1galerii ning Munkadetagune torn), pakub võimaluse kombineerida kaks teineteist suurepäraselt täiustavat tegevust, jalutuskäigu ja joonistuse. Nii nagu punkt on Paul Klee sõnul jalutama läinud joon, sedasi on ka jalutaja too punkt, mis joonistab oma isikliku kohakaardi ja heidab niite linna virtuaalruumi, et sundida reaalsust sealt oma võimete piirides esile kerkima. Joonistus koos trajektooride, plaanide, labürintide, märgiliste jälgede ja algsele tühjusele heidetud võrguga pikendab nõnda jalutust, paigutades ta ümber visuaalsele plaanile.
Draakoni galeriis võtavad külastajaid vastu austraalia kunstniku Amanda Robinsi tühjad võrgud, mis kujutavad endast mõtisklust joonistustegevusest endast. Võib kujutleda võimalusi, millele võiksid need võrgud paberil viidata: ookeanikalad, kõrbekaardid, aborigeenide jäljed.
Tollest esialgsest tühjusest võib eemalduda, püüdes Jaak Poomi pingul, eukleidilist joont, mis lubab hämmastavalt minimalistlikul viisil vallandada pimestavast lunaarsest valgest ehitisi. Käekirjad vastavad üksteisele. Jaak Poomi selged või Mare Vindi labürintjad jooned (vertikaalsed labürindid, mis vangistavad pilgu elliptiliste kujundite külluses) annavad teed Mikk Freibergierakordselt jõulistele märkidele, mis unikaalse, kordumatu liigutusega ühendavad aja ja ruumi.
See meenutab, kuidas joone jalutuskäik ühendab samasse pingesse kaks dimensiooni, aja ja ruumi: selline on suhe, mis tuleb ilmseks Tarmo Roosimöldri töös. Joonistades laseb kunstnik end juhtida puu sõlmedel ja soontel, aegruumilises kosmoses, kus ärkab ellu primitiivne, liliputlik inimlikkus, mis avaneb alles seejärel, kui läheneda neile rasketele puuplankudele: lummav sukeldus puu ja aja südamesse.
Sedasi tuletab joonistus meile antud juhul meelde oma protokirjutuslikku olekut, kus märk ja tähistatav elavad jätkuvalt õndsas sümbioosis. Seda maagilist sümbioosi leiab kaugemaltki, navaho juurtega ameerika kunstniku Glory Tacheenie Campoy joonistustes: tema joonistuste tõmbed lasevad endid samuti juhtida loomulikul tekstuuril, milleks siinkohal aluse kumerused, sooned, lõhed. Telluurilised tindijäljed on võetud ainest, mis tekkinud huumuseks muutunud paberist; taevas ja maa, ruum millele autor heidab amanistlike kunstnike moel oma värviliste märkide võrgu. Selle ameerikaliku, üüratu, virtuaalse ja mitteeukleidilise ruumi võib leida ka teise ameeriklase Joseph Lawrence Jamesi töödes, mis on väljas Hobusepea galeriis; tema joonistus kulgeb kui magneetilisi muutusi talletav niit. Viimaks ilmneb liikumises ruum, iseendasse suletud, atmosfäärilistest omadustest määratletud ruum, selle elektrilisus ja sisemine torm, mille lahendusse me pilk sooviks tungida.
Joseph Lawrence Jamesi niidile vastavad Angelika Schneideri märgid. Iga märgi omadus (tasandused, plekid ...) toob esile pinna, mida peagi katkestab järgneva liigutuse ilmumine (katkestus, mahatõmbamine ...), pilk kõigub uue, sügavama pinna poole. Ruum õõnestub. Kuid kaugeltki üksteist tühistamata jätkavad pinnaerinevused omavahelist dialoogi. Tulemuseks on lummav visuaalne rikkus, pilgu jalutuskäik on lõputu.
Seejärel võib pilk rahuneda Naima Neidre võrgustikel, keerulisil, voogavail võrgustikel, mis õrnad kui vee või õhu liikumised. Neil kolmel joonistusel on leitud harukordne tasakaal kujutamistungi ja vibreeriva, tormava, lainetava, otsekui kindla trajektoorita heidetud joone spontaansuse vahel. Lõplikud kujutised, naiste siluetid ja veetaimed, tekivad loomulikult, hoolimata võrgustiku voogamistest, ning, hõlmates pilguga kogu kompositsiooni, võib nentida, et see on kokkuvõtlik, ühtlane ja sünkroonne. Seejärel võib jalutusest väljuda selle hoolikalt orkestreeritud unelma väravast.

Tõlkinud Kristjan Haljak

MEEDIAKAJASTUS: 'Kompromissitriennaal', Vappu Thurlow, Eesti Kultuurileht SIRP, 6.9.2012


Vappu Thurlow06.09.2012


Neljas joonistustriennaal Tallinnas ja Viinistul. Näitused: „Vaikne revolutsioon” Tallinna Kunstihoones kuni 9. IX, kuraator Anu Juurak; Evi Tihemetsa joonistused Jaani kirikus 1.– 30. VIII ; „Piirituse maitse” Vabaduse väljaku tunneli eksperimentaalgaleriis kuni 10. IX, kuraator Eliisa Ülevain; „Joonistuse hääl” Vabaduse galeriis 23. VIII – 4. IX, Munkadetaguses tornis kuni 19. IX ja Viinistu kunstimuuseumi konverentsisaalis ja galeriis kuni 25. IX, kuraator Loit Jõekalda; „Joonistus – vabadus” disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 8. IX, kuraator Maria-Kristiina Ulas; „Dialoog” galerii keldrisaalis kuni 8. IX, kuraator Loit Jõekalda; „Joonistuskunsti varasalv” Mart Lepa kogust Estonia Kontserdi galeriis kuni 26. IX; „„Manu propria” laureaadid” Draakoni galeriis 7.–18. VIII ja Hobusepea galeriis 15. –27. VIII ; portreejoonistused Ungari Instituudis kuni 7. IX, kuraator Loit Jõekalda; „Kuues lõige” Von Krahli galeriis kuni 10. IX, kuraator Mariliis Oksaar; Siiri Taimla näitus „Töö ja pere” 1Galeriis kuni 9. IX; „Mõtisklused” Aatriumi galeriis kuni 8. IX, kuraator Merike Sule-Treubert; „Dialoog” Kullo galeriis kuni 8. IX, kuraatorid Inga Heamägi ja Loit Jõekalda; Aivar Juhansoni joonistused illustratsioonigaleriis (Pikk 73) kuni 22. IX; Ulvi Haagenseni näitus „Iga päev” Hopi galeriis kuni 18. IX; Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused Plate tornis kuni 19. IX; „Piir, lävi ja rada” Viinistu kunstimuuseumi Tünnigaleriis ja kabelis kuni 25. IX, kuraator Margot Kask.
Võrreldes kolmanda joonistustriennaaliga aastal 2009, on sellesuvine, neljas, olnud suurem ja huvitavam seetõttu, et juurde on tulnud palju uusi joonistajaid ja kuraatoreid. Selgub, et mitmete alade kunstnikud joonistavad (taas?), isegi väga paljud noored joonistavad rõõmuga. Eelmisel talvel toimunud „Hariliku” näituse kunstnikud on liitunud koos oma kuraatori Margot Kasega. Paljude noorte kunstnike tööd täiendavad oma uudsete ideede ja värskusega „vanade tegijate” kõrgprofessionaalseid pilte, mis on kõige paremini esindatud Hobusepea ja Draakoni galerii laureaatide väljapanekus.
Triennaali selline kasvamine on muidugi hea, kuid selles peituvad ka mõned ohud, näiteks laialivalgumise võimalus, mis ei ole ka joonistustriennaalist mööda läinud. See kiusas triennaali juba algusest peale, kui otsiti teemat, ja selle ühtses sõnastuses kuidagi kokkuleppele ei jõutud. Ettevaatlikkus, millega kõik Loit Jõekalda kutsutud kuraatorid omaenda idee läbisurumisest hoidusid, üritades kompromissini jõuda, väljendas parimas mõttes demokraatlikku mõtteviisi ja hoiakut. Nii jäigi lõppkokkuvõttes sõelale mitu teemat, mis on omavahel lõdvalt, justkui ainult üht niiti pidi kokku seotud. Eri viisidel kunsti teha on ju võrdne õigus olla, igaühel on oma vaatajaskond ja mõttekaaslus.
Arvuka osavõtjaskonnaga mitmetahulised joonistustriennaalid on algusest peale olnud eelkõige Loit Jõekalda ja tema tööstiili nägu, mida iseloomustab suurejooneline, julge ettevõtlikkus. Jõekalda on väga töökas ja inimsuhtluses fenomenaalne, tal on suhted lugematu arvu kunstnikega üle kogu maailma, samuti Eestis, kus ta tunneb kõigi tuttavate loomingut ja julgustab neid alati ühistest üritustest osa võtma. Teiselt poolt on talle mõnikord omane probleemide lahendamine riskantselt viimasel minutil, otsekui spontaanselt mängides, improviseerides; kõige kiuste õnnestuvad need tal lõpuks ja pärast võib öelda, et ettevõtmine läks korda.
Võib-olla tuli see neljandale joonistustriennaalile isegi kasuks, et ürituse tohutust ulatusest tekkida ähvardavad segadused ja laialivalgumise momendid said ilmseks juba algusest peale, kui organiseerimistoimkond sai esimest korda kokku. Tänu sellele jõudsid need selle aja jooksul, mis veel näituste eksponeerimise alguseni jäänud oli, tasapisi ära klaaruda, kuraatorid lahtisi küsimusi omavahel piisavalt arutada ja kerkivaid probleeme võimalust mööda juba ette ära neutraliseerida. Aja jooksul polariseerusid arutlusalused teemad põhiliselt kaheks: üldistatult sõnastades „joone” ja „dialoogiga” liituvaiks teemaringideks.
Populaarseiks muutunud joonistustriennaalidele laekunud materjalide läbivaatamisel kujuneb arusaam, et kunstnik, kes istub maha ja hakkab joonistama, väljendab selle tulemusena ühte kolmest: kas seda, mida ta vahetult näeb; või seda, mida ta tunneb; ehk ta püüab (skemaatiliselt või kontseptuaalselt) joonistada väljamõeldut, mõttetöö tulemust. Nähtud motiivid tekivad natuuri joonistamisest, tunnetatud motiivid saavad alguse kunstniku fantaasialendudest ja läbimõeldud, üldistatud joonistused kannavad endas filosoofilist alget. Tulemus sõltub ka sellest, kuidas kunstnik näitusetegemisse suhtub: natuuri joonistamine on osa õppeprotsessist ja joonistajakäe vormishoidmisest. Fantaseerimine on psüühholoogiliselt „vabastava” mõjuga. Kui kunstnik on ambitsioonikas ja otsiva vaimuga, siis mõtleb ta võib-olla juba pliiatsit haarates sellele, mis siit edaspidi välja võiks areneda.
Kunstihoones eksponeeritud Anu Juuraku kuraatoriprojekt „Vaikne revolutsioon “ on juba Sirbis käsitlemist leidnud.1 Kunstihoone kõrval toimusid kuraatorite koostatud näitused ka Aatriumi galeriis (Merike Sule-Trubert), arhitektuuri ja disainigaleriis (Maria-Kristiina Ulas), Vabaduse väljaku tunnelis (Eliisa Ülevainu), Von Krahli baaris (Mariliis Oksaar), samuti Viinistu tünnides ja kabelis (Margot Kask). Joonistustriennaaliga seostuvad ka Evi Tihemetsa ja Aivar Johansoninäitus lastekirjanduse keskuses, Siiri Taimla näitus 1Galeriis, ühisnäitus „Hullu kala maja” Metropolis, Mart Lepa koostatud väljapanek Estonia kontserdisaalis, portreed Ungari Instituudis, CLOE (Einike Leppik, Carl Robert KaggeOve-Kuth Kadak) Niguliste kirikus ja Viinistul, Ulvi Haagenseni näitus Hopi galeriis ja Jaanika Peerna väljapanek Viinistu kabeli esimesel korrusel. 24. augustil toimus Kunstihoones seminar seitsme ettekandega: inglastelt Angela Rogersilt jaSimon Downsilt, ameeriklaselt Joseph Jamesilt, jaapanlaselt Tomiyuki Sakutalt, Saksa kunstnikult Eugenia Gortchakovalt ja eestlastelt Jüri Hainilt ning Merike Sule-Trubertilt.
Loit Jõekalda on koondanud need näitused, mis tekkisid arvukatest triennaalile laekunud töödest, üldpealkirja alla „Joonistuse hääl” ja need on Vabaduse galeriis, Viinistu konverentsisaalis, Kullo galeriis (Inga Heamäe kujunduses), Munkadetaguses tornis, arhitektuuri- ja disainigalerii keldriruumis ning Niguliste kirikus. Loit Jõekalda toetab mõtteviisi, et joonistamine on olemisviis: kunstnik annab fantaasiale vaba voli ja väljendab seda, mis pliiatsist välja voolab. Tema vilunud käsi puudutab paberit loovalt, kapriisselt, säravalt. Fantaasiapilte on põhiliselt kahte liiki: abstraktsed ja realistliku motiiviga nagu mälestused unenäost. Abstraktse pildi valmimise psühholoogia on äärmiselt huvitav. Loov kunstnik liigub kujuteldavas ruumis, mille sügavust ta tajub sõrmeotsaga. Joonistamise hetkel on ta ise see ruum. Sel joonistustriennaalil, kus on väljas tavatult suur hulk kunstnike tehtud abstraktsioone, võib jälgida abstraktse mõtte või tunde väljakasvamist näiteks keskkonna tunnetamisest, sest päris abstraktsete piltide kõrval on palju ka selliseid, millel on nähtav seos maastikuga; objektiga, mis on maastikult pärit, või interjööriga. Väljendust ei maksa alahinnata, kunstnik ongi väljendus ja selles väljenduses on palju väärtuslikku informatsiooni. On niisugust, mida me kõik tunnetaksime ja tahaksime sõnastada, aga mittekunstnikena ei ole meil selleks sobivat meetodit. Ükski tehniline vahend ei jõua kunagi inimkäe ja -silma koostöös saavutatud tulemuseni. Ei tohiks ka halvustada kunstnikke, kes aastatepikkuse tööga sellise tundlikkuse on saavutanud ja kes seda igapäevase harjutamisega töökorras hoiavad. Puudutus on tulvil informatsioonist ning kui me selle vastu tähelepanelikumad oleksime, võiks meie kõigi oma maailm, milles iga päev füüsiliselt viibime, olla tavatult rikkam.
Abstraktsed joonistused andsid ülekaalukalt ilme Kullo galerii väljapanekule, kus võis näha hulka efektseid, suures formaadis kompositsioone. Kõige paremini jäid meelde Victoria Pitirimovapruunikas-sinised (maastikuvärvides) pildid, Pirkko HolmiSergei PšizoviAsja SukmanovaTiia Elkeni jt tööd. Vive Tolli oli toonud ühe volditud kangamotiiviga joonistuse, millele lisanud meistrikäega tükikese jaapani paberit, mis annab tööle lõpetatuse. Inga Heamägi kasutas kujunduses oskuslikult „dialoogi” võtet, eksponeerides paljud tööd paaridena: Valgerdur Hauksdottir ja Nicolas BoldychLeili Muuga ja Mart ValmetHelena Junttila ja Maara Vint. Need kahekõned näituseruumis aitavad hästi töödesse süveneda, juhivad tähelepanu olulisele. Eugenia Gortchakova selgitas ka konverentsiettekandes oma tööde, i-padidele tõmmatud korrapäraste joonekeste ideed: näidata eksistentsiaalset aega. Abstraktsete fantaasiate väljakasvamine maastikuelamusest saab nähtavaks Valgerdur Hauksdottiri, Enno Ootsingu, Leili Muuga jt töödes.
Arhitektuuri- ja disainigalerii keldriruumi väljapanek on suurelt osalt maastikufantaasiate päralt.Matti Pärk kujutab abstraheerivalt interjööre. Uno Roosvalt fantaseerib. Takafumi Ide lummav peegeldusmotiiv jääb abstraktsiooni ja reaalsuse vahepeale. Viinistu kontserdisaali juures olevas väljapanekus jäid sõelale Kim Massey tee ja kohviga maalitud pildid, Jüri KaseTiiu Kirsipuu jaTuulikki Tolli abstraktsed teosed. Looduslik motiiv, kivike, on Anna-Maria Vaino pildil kasvanud tööprotsessis nii suureks, et mõjub rändrahnuna või peaaegu abstraktse tööna.
Vabaduse galeriis langes „Joonistuse hääle” raskuspunkt pigem eksperimentaalsetele, joonistamise mõtet ehk võimalusi uurivaile töödele. Lätlase Klavs Upaciersi söetükiga varustatud kilekott joonistab seal ventilaatori abiga seinale ühte joont, ikka uuesti ja uuesti. Samba vastasküljel on Anu Purre kassapaberi rullidele tehtud väikesed joonistused. Joonistusel on üürike hääl: kui kassiir kohale jõuaks, torkaks ta need rullid kassaaparaati ja nende lahti hargnedes haihtuks kunst olematusse... Kõige efektsemad on siin jaapanlase Tomiyki Sakuta koloreeritud ofordid. Mõnikord lisab kunstniku enda jutustus teose vaatamisse väga palju. Konverentsil kõneles ta nende karakternägude tekkeloost: „Inimese silmadest voolavad pisarad, nad muudkui voolavad, kuni lõpuks nägu koosnebki ainult pisaratest. Teisel hakkab nägu kuluma, muutub auklikuks ...”. Viinistu konverentsisaalis ja galeriis joonistavad-jutustavad Piret Mildeberg, Ilme RätsepEve Eesmaa, igavesti palverändurlik Inge KudisiimCornelia Kotto joonistab ainsana häält – viiuliheli – see jääb pildile sellesama värinaga, mis panebki meid head viiuliheli unustavalt kuulama.
Maria-Kristiina Ulase koostatud „Joonistamine – vabadus” arhitektuuri- ja disainigaleriis seostab „vabaduse“ eeskätt kunstniku isikliku väljendusega. Monumentaalselt mõtlev kuraator kogus enda ümber rühma kõige julgemate, Albert GulgiMaie Helmi, Jarõna IloMall Nukke ja Ülle Marksitöid, millele liituvad kuraatori enda keerukad, mustad vineerist hampelmannid. Tänaval endisest Laste Maailmast mööda kõndides võib läbi suurte vitriinakende näha ruudulise põrandaga ruumi ja otse akna vastas Ülle Marksi suuri abstraktseid joonistusi, mis kasvavad lihtsast algmotiivist suureks õõnesjaks vormiks. Neile motiividele, samuti Albert Gulki ja Maie Helmi töödele, improviseeris avamisel toimunud performance’is tantsija Laura Kvelstein. Tantsule omakorda resoneeris põrandale joonistades Jaanika Peerna. See performance tuletas meelde seoses ühe varasema joonistustriennaaliga Kunstihoones korraldatud tantsuetendusi, kus samuti joonistati – tõsi küll, natuurilähedaselt skitseerides, samal ajal kui tantsijad võtsid oma põnevas liikumises seinal rippunud töödel leiduvate figuuride erinevaid poose. Seekordsel avamisel läks improvisatsioon rohkem sisse meeleollu kui figuuri, joonistajagi lähenes omakorda liikudes tantsule. Seegi etendus oli väga nauditav.
Teised Ulase kutsutud kunstnikud ei ole abstraktsionistid, ainult Maie Helm esitab küsimuse valikuna: kas abstraktselt või mitte-abstraktselt? Albert Gulk naudib omapärase loo jutustamist: tema lopsakais, rohkelt rahvastatud kompositsioonides on üks korduv peategelane. See on kiilanev keskealine meesterahvas, kes võtab erinevaid rolle: suhtleb tulnukatega, kehastub superkangelaseks; kesksel kohal helbib ta suure lusikaga suppi. See on tema maailm, mille sees ujub kalu, figuure ja teatud ajastul kirjutatud teaduslikust fantastikast pärit kosmoserakette ning tulnukaid. Jarõna Ilo ja Mall Nukke näevad vabadust pigem kui filosoofilist mõistet, mitte isiklikku olekut. Vabadus – kas see on vabaolek tehnilise progressi köidikutest, internetis lõksuks muutunud võrkudest?
Aatriumis keskendub Merike Sule-Trubert „Peegeldustes” vaatamisele kui psühholoogilis-füsioloogilisele fenomenile, näituse idee avab eelkõige kuraatori enda joonistus: vaadata võib konstruktiivselt või destruktiivselt. Ka Dovydas Klimaviciuse suur teos köidab tähelepanu horisontaalsel alusel eksponeeritud suure vaatajasilmaga. Kontseptsioonikeskseid töid toetavad äärelt, lõdvemalt teemaga seotult, näiteks Liis Teesalu energilise joonega tehtud aktid jt.
Noor kunstnik Siiri Taimla on leidnud isikupärase eneseväljenduse näitusega „Töö ja pere”, kirjeldades kõige noorema kunstnikepõlvkonna elluastumist. Olles ise veel peaaegu lapsed, unistavad nad kolimisest kodusesse korterisse, kus on mööbel, kraanikauss ja muu vajalik. Aga kõik see on alles mõte, koosneb nagu õhukesest paberist. Et see reaalseks saaks, tuleb Soome tööle minna. Need õhkõhukesed unistused, mis kunstniku enese jaoks on peaaegu päris, on ka sotsiaalne kriitika, sest Siiri Taimla väljendab terve põlvkonna tegelikku olukorda. Neile on vaja väga palju õnne, et Soomes töötamise keerulise plaani kõik etapid lõpuks ikka toimiksid.
Von Krahli baaris on Mariliis Oksaare koostatud noortenäitus „Kuues lõige „Sounds like revolution””. Noorimate eneseväljenduses on peamised kaks hoiakut: iroonia või siis helge, naiivsust mitte peita püüdev fantaasiamäng. Teostuses domineerib multifilmist (või koomiksist) mõjutatud joonistuslaad. Iroonilised, humoorikad on Lauri Koppeli lugu „Kurt kombainist”; Lilian HiobiKatarina MeistriLiina Loperi tööd. Lapselikus laadis tööd, nagu Jenny Grönholmi karude linn, tuletavad natuke meelde Anu Kalmu aastatetaguseid karupilte. Selle temaatilise liiniga ühineb ka Gudrun Heamägi, joonistades lapsi, kellele kasvavad pähe kitsesarvekesed, ja maastikke, kus need lapsed unes või ilmsi uitamas käivad.
Vabaduse väljaku tunnelis on Eliisa Ülevainu pannud kokku üliõpilasnäituse „Piirituse maitse”, kus joonistajatele on eksperimentaalselt loodud „raske olukord” istuda 12 tundi järjest maa-aluses koledas tunnelis ja seal midagi luua. Meelde jäid Liisa-Helena Lumbergi joonistused möödujaist ja Linda Vainomäe natüürmort improviseeritud õhtueinest.
Joonistustriennaalide kõige meeleolukam osa on alati väljasõit Viinistusse. Korraldajate rõõmuks registreerus terve bussitäis soovijaid ja loodetavasti ei pidanud nad pettuma: päike säras vist selle suve kõige viimasel kaunil päeval ja meri oli sinine. Margot Kase tünnides ja kabelis eksponeeritud kuraatoritöö „Piir, lävi, rada” oli Viinistusse toonud hulga rõõmsailmelist ja ergast loomingut ning selle tegijaid, paljud neist olid kohal koos oma väikeste lastega. Maapoolses tünnis eksponeerisBritta Benno joonistatud kahekõnet kolmeaastase poja Ukuga, kes on veel „puhtas mitte- või ennekujutamise, totaalse abstraktsiooni etapis”. See langes kokku konverentsil esinenud Joseph Jamesi mõtetega joonistamisest kui ühest osast inimese loomulikus arengus, eriti esimestel eluaastatel, kui see on sajaprotsendiliselt spontaanne ning vaba; edasi hakkab see arenema käsikäes kõnega, kuni seitsmeaastaselt on iga inimene kunstnik, oma arenguvõime tipul; sotsiaalne surve ei ahista siis veel väljendustahet. Inglise külalise Angela Rogersi joonistamise workshop, joonistav kahekõne täiskasvanuile, lisas 25. augusti väljasõidule omakorda palju elevust.
Millegi õrna, tundliku, puudutust mittetaluva käsitlemine kunstis on ilmselt see, mis pakub Margot Kasele kõige rohkem huvi. Lisaks lapse veel läbikäimata arengutee etteaimamisele on samas tünnis ka Jarõna Ilo joonistus, mis võiks kõledal talvelõpul aidata suveootajat: „Õieloits” ehk julgustus kujutleda oma sõrmeotstele üks puhkev õis (kui see hea mõte vaid märtsi lõpuni meeles püsiks!). Samas Ines Erlemani abstraktsed joonistused („Ta tõmbas triibud pintsliga murule ...”) ja Evelyn Müürsepa säbrulise joonega tehtud nägemused puudest; joonega, mis näitab koorele tekkinud arme, äralõigatud ja siis kokkukasvanud oksakohti – jah, ka puud ei ole tegelikult nii tugevad ja puutumatud, nagu paistab. Merepoolses tünnis püüab Alide Zvorovski taas mõista muutusi, mis toimuvad vaatajas kunstiteose vaatlemisel, aimata pilgu nähtamatuid jõujooni. Ta on raskel, aga huvitaval teel. Laura Põld ja Helen Tago püüavad joonistades tabada hetke, mis kogu aeg eest ära põgeneb. Maiu Moosese väikesed figuurid ja Lembe Rubeni naiseks tantsiv kolmnurk – kõik on huvitav, värske, ja paneb soovima neile noortele kunstnikele rohkem jõudu ja aega selleks, et nad ka edaspidi kõiksugu toredaid asju mõtleks ja teeks. Kaili-Angela Konno on leidnud aegade paatina metallis, millele kannab pühakujusid: neis on aukartust äratavat distantsi. Tünnidevahelisse koridori astudes köitsid kõigepealt tähelepanu nagisse riputatud põlled – vist ikka joonistused –, tegelikult Ulvi Haagenseni metallobjektid (skulptuurid?), mida näpuga katsuma tõukavast kiusatusest ei suutnud kuigi paljud üle olla. Vasakul pool seisab veel üks Siiri Taimla paberist kraanikauss, mille nõudelasu vahelt Margot Kase seletuse kohaselt „paistab õige palju armastust”.
Viinistu vaikses kabelis, mille tagaseina akna kaudu otse merele paistab ja mille punast päikeseloojangut markeerib pikk punasetriibuline kaltsuvaip, eksponeerib Jaanika Peerna akende silmapiiril oma joonistuste abstraktset viirgu. Rõdul on Kaija Kesa portreed ta vanaisadest Rein Kesast ja Ülo Keedusest. Nagu kõik need teosed, hindab kabeli sügavat vaikust kõrgelt ka Marilyn Piirsalu ja Kadi Pajupuu video suure lumise väljakuga. Tuletamaks meelde, et kuidas me ka ei ihaleks oma lühikest suve, võib lumevalgus meil novembris, või detsembris, või mis tahes teisel kuul ikka hetkeks hinge kinni võtta, läbi valgustada, lepitada. Ja jälle hakkame mõtlema sellele, mille kohta Kadi Pajupuu kirjutab: „lume suur kustutuskumm”.

1 Vt Elin Kard, Vaikus enne revolutsiooni. – Sirp 31. VIII 2012.

6.9.12

VESTLUSRING. 7.09. kl 13.00 Disaini- ja Arhitektuurigaleriis

Joonistamise teemaline vestlusring
7.09. kl 13.00
Disaini- ja Arhitektuurigaleriis

Seoses Joonistustriennaali raames toimuva näituse “Joonistamine – vabadus” lõpetamisega toimub reedel, 7. septembril kell 13.00 joonistamise teemaline vestlusring.

Vestlust juhib Andri Ksenofontov.

Olete oodatud!


Näitus on Disaini- ja Arhitektuurigaleriis avatud kuni 8 septembrini.









3.9.12

PRESSITEADE: 5.9–19.9.2012 „Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused“ Plate tornis


Hea kunstisõber!

Olete oodatud külastama näitust „Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused“ Plate tornis (Suurtüki ja Laboratooriumi tänavate nurgal).
Näitus on avatud 5. septembrist – 19. septembrini tööpäevadel kell 10-12 ja 18-21 ning puhkepäevadel kell 12-18.

Galerii Vaal

****

Pressiteade

Leonhard Lapini teekond arhitektina on olnud veidi varjatum kui tema ettevõtmised kujutavas või tegevuskunstis. Palju uuritud, räägitud ja eksponeeritud Lapini kohta, kes on viimased nelikümmend aastat olnud Eesti kunsti- ja arhitektuurimaastikul kui institutsioon iseeneses, pole seda ehk siiski õige öelda. Lapini kui ehituskunstniku elulugu algas 1971. aastal Kunstiinstituudi arhitektuuri eriala lõpetamisega, sellest alates on ta aktiivselt projekteerinud ja viimasel kahel kümnendil ka õpetanud tulevasi arhitekte.

Sel näitusel esitatud arhitektuursed joonistused on väike, samas selge kokkuvõte Lapini varasest loomeperioodist 1970ndatel, mil kandvaks ideeks oli vaimustus Vene konstruktivismist ja üldisemalt 20. sajandi alguse avangardidest. Lapini jaoks on arhitektuuri kunstiline väljendus joonistuse või graafilise lehena ainult üks etapp ehituskunsti sünnis. Arhitektuur algab kõige abstraktsemast vormist – sõnast, filosoofiast, mis liigub edasi paberile ja saab hea õnne korral ka valmis ehitatud. Viimane pole Lapini järgi kvaliteetse arhitektuuri tekkeks kohustuslik, sest kui kahes esimeses järgus on looja suhe loominguga vahetu(m), siis projekti realiseerimisel on vaja teha järeleandmisi, mis pole talle vastuvõetavad: „Hea ehitamata arhitektuur on parem kui halvasti ehitatud arhitektuur.” („Arhitektiks olemine”, 1994)

Näitusel eksponeeritud tööde seas leidub nii lennukamaid ruumilisi ja linnaehituslikke kontseptsioone kui ka konkreetsete majade projektidega seotud joonistusi, üdini lapinlikke elamute aksonomeetriaid ja näiteid tuntud „Masin-arhitektuuri” sarjast. Lapini suure hulga monumentide ja arhitektoonide kavandite hulgast on esitatud kaks („Õhkutõusev arhitektoon”, 1973; „Arhitektoon Pärnusse”, 1976). Arhitektoonid on objektid, millel on kokkupuutepunkte nii kunsti kui ka arhitektuuriga, kriipsutades alla konstruktivismi mõjusid tema tolle perioodi loomingus. Näituse kõige hilisem töö – „Eesti arhitektuurisajandi male”, 1986 – kuulub juba järgmisse loomeperioodi, mil 1970ndate radikaalset avangardisti on postmodernismi mõjud pannud ajalukku tagasi vaatama ja esitama 20. sajandi Eesti arhitektuuri üldpilti. Malelaual on esitatud Lapini nägemus ehituskunsti panteonist, kuhu klassikute kõrval (Karl Burman, E. J. Kuusik, Herbert Johanson jt) kuuluvad ka nn Tallinna kooli arhitektid, Lapini enda sõpruskond.

Näitus Plate tornis on Vaal galerii iga-aastane eriprojekt (varem oleme esitlenud Siim-Tanel Annuse, Vive Tolli, Jaan Klõšeiko ning Tõnis Laanemaa loomingut), mille eesmärk on teadvustada Tallinna vanalinna üht ainulaadset ja seni vähe kasutatud ajaloolist hoonet võimaliku näitusepaigana.

Sissepääs tööpäevadel kell 10-12 ja 18-21 ning puhkepäevadel kell 12-18. 
Lisainfo:

Vaal galerii
6810 871
5302 8766